Imbi: Vanem naisterahvas. Rahulik. Maalt.
Silja: Kombekas ja viisakas vanatüdrukulik.
Kairi: "Mõllumutt". Kõige noorem. Vabameelne.
Kaarel: Nohiklik omaette nokitseja.
Albert: Joodik. Kolhoosi traktorist.
Joel: Noor. Pleikar.
Muusika.
Silja tuleb lavale ja hakkab asjatama. Tuleb Imbi ja valab endale teed. Istub laua taha.
Silja vaatab kurjalt ja toob Imbile alustaldriku. Ilmub Kairi ja valab endale teed.
Silja veel pahasema näoga toob alustaldriku.
Silja toob endale tassi teed, istub maha, vaatab pettunult teetassile ja toob endale alustassi.
Imbi: Kas meil küpsiseid on?
Silja: On...
Imbi: Kus?
Silja: Kapis,
Kairi: Küpsise võtaks küll.
Silja: Köögis kapis… Minge võtke. (Vaikus.)
Imbi: Sa ei taha küpsist?
Kairi: Hea tee sisse kasta…
Silja: Tahaks küll… (Imbi ja Kairi vaatavad Siljale otsa. Silja taipab, tõuseb natuke solvunult püsti ja läheb kööki.)
Kairi: Kuidas magasid, Imbi?
Imbi: Kehvasti... Ei tea, mis on. Vanadus.
Kairi: Üksindus...
Imbi: No ma pole üksi ju... (Silja tuleb tagasi.) Mul oled sina ja Silja.
Kairi: Ma ei mõelnud seda...
Imbi: Mida siis...?
Kairi: Mõtlesin rohkem nagu lähedus lähedusele…
Silja: Nagu kallistamise peale?
Kairi: Umbes nii… (Silja üritab kallistada Kairit. Kairi tõrjub ta eemale.)
Kairi: Mitte sinu kallistamise...
Silja: Imbi siis?
Kairi: Ei…
Imbi: Ta mõtleb meeste kallistamise peale…
Silja: Meeste…
Kairi: Meeste jah, kallis Siljake... Mõtlesin, et võiks mõnda meest kallistada…
Imbi: Võib-olla musu ka anda...
Kairi: Kas sina ei taha mõnda meest kallistada, Silja... Ei teki sügelust kleidi all?
Silja: Ei... Mina pesen ennast...
Kairi: Ähhh... Minu kaev pole veel ära kuivanud Siljake... Mitte nagu sinu oma... Mõistad?
Silja: Ei..
Imbi: Ära kiusa...
Silja: (Solvunult.) Jah, ära kiusa... Ja pealegi - meeste peale mõtlemine on ebasünnis... Meil on juba mehed.
Kairi: Meie mehed on surnud...
Silja: Ja siis... Nad on ikkagi meie mehed...
Imbi: Kes on surnud...
Silja: (Tõstab häält.) Ma saan aru, et surnud! Mina vandusin oma mehele truudust kuni surmani...
Imbi: Jah, nende surmani...
Kairi: Aga sina, Imbi, ei ole uuele mehele mõelnud?
Imbi: Muidugi olen... Mina olen ka inimene. Aga kes mind tahab? Päevad läbi olen tööl. Pole puhkustki. Mul pole aegagi nende jaoks. Pole mul penssi ega menssi.
Kairi: Ma protesteerin.
Imbi: Mille peale?
Kairi: Mina ei taha oma elu ainult tööga täita. Ma olen otsustanud. (Ronib laua otsa ja kuulutab.) Mina tahan endale meest!
Imbi: Sealt laua otsast sa teda ei leia...
Kairi: (Ronib laua otsast maha.) No kuule, Imbi, kas sa tahad üksinda koguaeg olla.
Imbi: Ei taha.
Kairi: No näed siis... Mis sina arvad, Silja?
Silja: Mina ?
Kairi: Sina.
Silja: Ei mina arva midagi... (Võtab tooli ja istub kuskile kuduma.)
Imbi: Ja kus sa kavatsed need mehed leida?
Kairi: Internetist...
Imbi: Internetist?
Kairi: Internetist...
Imbi: Ja internetis on siis mehi karjade kaupa?
Kairi: Oii... Internetis on kõike...
Silja: Kas seal patentkoe kohta ka midagi on...
Kairi: Küll sina võid ikka üks igav inimene olla, Silja...
Silja: Ise ütlesid, et seal on kõike...
Kairi: No ongi…
Silja: Kas seal on siis patentkoe kohta ka..
Kairi: On...
Silja: Ahah...
Imbi: Ja kuidas sa internetist neid mehi ja patentkude saad?
Kairi: Arvutiga…
Imbi: Arvutiga?
Kairi: Jah... Oodake üks moment (Jookseb lavalt minema. Imbi võtab oma tassi ja viib ära. Silja koob. Vaatab, et laua peal on alles Kairi tass ja viib selle ohates ära. Lavale tuleb tagasi Kairi, läpptop süles. Istub toolile.)
Imbi: Mis ajast sul selline imevidin on?
Kairi: Eilsest... ostsin...
Silja: Mis see on?
Kairi: Läpptop..
Silja: Läpp topp.
Imbi: Mis see kandik maksis ka?
Kairi: Omajagu... kuupalk..
Imbi: Kuupalk... Ja ostsid sellise jubina…
Kairi: Järelmaksu peale loomulikult...
Imbi: Mis ta teeb praegu..?
Kairi:Käivitub... Kohe saan internetti..
Imbi: Ma toon prillid... (Läheb lavalt. Silja tõstab oma taburetti lähemale. Mitte väga, aga piisavalt et ta näeks. Imbi tuleb tagasi ja istub Kairi kõrvale nii, et varjab Silja ära. Silja tõstab ennast teise kohta.)
Silja: Mis seal teha saab?
Kairi: No issand jumal, te olete nagu kuupealt kukkunud...
Imbi: Ära erutu... Eks ma tean, et sellised asjad olemas on… Aga pole kokku puutunud lihtsalt.
Silja: Jah, ära erutu...
Imbi: Ja mis siin internetis teha saab siis?
Kairi: Kõike... Lugeda uudiseid, mängida, uurida asjade kohta, õppida, suhelda...
Silja: Kellega suhelda...
Kairi: Kõigiga.
Silja: Altkorruse vana Joosepiga ka?
Kairi: (Ohkab.) Kas vanal Joosepil arvuti on?
Silja: Tal pole telekatki. Raadio on.
Kairi: Siis ei saa vana Joosepiga suhelda internetis…
Silja: Siis ei saa ju suhelda kõigiga...
Kairi: Tead, vahepeal on mul tunne, et annaks sulle vastu pead.
Imbi: Ärge kakelge... Mis ta nüüd teeb?
Kairi: Kohe kohe avaneb internet... Jaaaaa nüüüd! (Vaikus. Silja hakkab ringi vaatama, et äkki midagi juhtub.)
Imbi: Noh... Ootasin natuke rohkem…
Kairi: Näe... See ongi internet.
Imbi: Ja kus sa seda kõike õppinud oled siis... Internetindust…
Kairi: Tööjuures...
Imbi: Ahah... Kus need mehed on siis..
Kairi: Oota... Lähen selleks saidile..
Imbi: Millele...
Kairi: Saidile... Leheküljele. Meeste leheküljele…
Silja: Kas seal on (kudumistermin) lehekülg ka…
Kairi: (Nähvab.) Jah, Silja, on küll... Ja (heegeldamis termin) lehekülg on ka… (Silja toob kuuldavale heakskiitva ümina.) Näe...
Imbi: Näen-näen... Liiga palju näen…
Kairi: Mis mõttes?
Imbi: No see on paljas omadega…
Kairi: See on selline lehekülg...
Imbi: Porno?
Kairi: Seksisõbrad..
Imbi: Noo olgu...
Kairi: Näe, see on riides rohkem...
Imbi: No on..
Kairi: Noh... Mis me su peigmehele kirjutame...?
Imbi: Ta pole minu peigmees.
Kairi: Varsti on…
Imbi: Kaarel ütles sarnaselt..
Kairi: Sinu mees?
Imbi: Jah... Talle meeldis asju parandada. Oli selline vaikne.
Kaarel: Pesumasin on korras.
Imbi: Aitäh sulle...
Kaarel: Noh... Teinekordki…
Imbi: Kas sa kohvi tahad?
Kaarel: Jaa... Aga...
Imbi: Mis?
Kaarel: Ma ei joo kohvi.
Imbi: Teed siis...
Kaarel: Teed jah... Tee sobib...
Imbi: Olgu…
Kaarel: Su kapiuksed on vildakad.
Imbi: Kuidas palun?
Kaarel: Kapi uksed... Vildakad.
Imbi: Ja... Jaa... On küll. Pole inimest, kes parandaks.
Kaarel: Ma võin ju parandada...
Imbi: Oh, mis sa nüüd endale tüli teed… Las nad olla…
Kaarel: Mis tüli nüüd siis... Olen ikka siit majast mööda kõndinud ja vaadanud, et su aknaplekid vajaksid mudimist.
Imbi: Kuidas palun?
Kaarel: Et maja vajaks kõpitsemist…
Imbi: Vajaks küll... Maja vajab mehe kätt...
Kaarel: Seda minagi mõtlesin...
Imbi: Pean su siia elama võtma... (Müksab ja naerab.Kaarel naerab ka ebalevalt.)
Kairi: Mis asja?
Imbi: Mida?
Kairi: Kus kirg on?
Imbi: Kirg?
Kairi: Kirg jah... Kus on see põnevus…
Imbi: Mis põnevust sul vaja on?
Kairi: No vaata see mees siin…
Silja: See paljas…
Kairi: Püksid on jalas...
Imbi: Vana ta on?
Kairi: 43
Imbi: 43... Häh... See ju tatikas.
Kairi: Tatikas küll, aga tundub kirglik, seda on meil vaja... Noh, mis me kirjutame talle...?
Silja: Kirjuta „Tere.“
Kairi: Tead sina... See... On päris hea mõte...
Imbi: Kirjutatki „Tere“?
Kairi: T-E-R-E... Saada.
Silja: Ja nüüd?
Kairi: Nüüd me ootame, kuni ta vastab...
Imbi: Huvitav, mis ta vastab?
Silja: Arvatavasti „Tere-tere…“
Kairi: Ja siis küsib, kas selle Siljaga voodimõnusid ka saab?
Silja: Mis mõnusid minuga?
Kairi: Seda minagi... Silja, sa oma mehega üldse voodis asjatasid?
Silja: Muidugi... Asjatasin... Aga mitte enne pulmi. See oli reegel.
Imbi: Enne ei teinudki...?
Silja: Ei... No peaaegu...
Kairi: Peaaegu?
Albert: Naine! Nüüd me hakkame tegema.
Silja: Mida tegema?
Albert: Vanainimeste asja…
Silja: Nüüd... Ma ei tea... Enne abielu pole sünnis..
Albert: Vahet ei ole... Homme on sellega ka korras... Oota...
Silja: Mida ma ootan…?
Albert: Ma võtan püksid ära.
Silja: Äkki peaks siis tule kustu panema...
Albert: Kui ma püksid ära võtan, läheb palju pimedamaks.
Silja: Mis asja...?
Albert: Ära muretse, Siljakene... Ava oma rõõmuväravad…
Silja: Minu misasjad...? Ma ei tea, kas ma tahan. See pole sünnis niimoodi.
Albert: Kuidas need traksid nüüd lahti käivad..
Silja: Näe, niimoodi.
Albert: Aitäh, musu…
Silja: Palun-palun jah... Albert? Albert…? (Albert on magama jäänud.)
Kairi: TA JÄI SUL MAGAMA? (Naerab.)
Silja: Jäi jah... Aga ta oli hea inimene... Ma mäletan, et kohtasin teda kolhoosis. Sõitsime parasjagu kartulivõtule ja ta juhtus istuma minu kõrvale. Ta oli tsipa vanem minust. Ta oli muidu traktorist, aga tookord ta lihtsalt sõitis kaasa. Üks hetk märkasin, et ta jälgis mind. Niimoodi vaatamine pole viisakas ja ma ütlesingi talle „Niimoodi vaatamine pole viisakas.“ Aga tema ütles, et „Pole viga, ma polegi viisakas inimene.“ Ma üritasin teda ignoreerida, aga ta muudkui jälgis mind ja siis pani käe põlvele... Ma punastasin ja siis ma tahtsin talle öelda midagi ja ma vaatasin talle otsa. Ja ta naeratas. See oli kõige südamlikum ja soojem naeratus, mida ma oma elus olen näinud. Ja siis ühel päeval ma olin parasjagu aiamaal ja..
Albert: NAINE!
Silja: Mis? Mida?
Albert: Ma armastan sind…
Silja: Tore...
Albert: Onju…
Silja: Vist jah…
Albert: Tead... Ma kõndisin mööda teed... Ja seal lauda taga... Lauda taga... Oli väike sitasitikas... Väga väike…
Silja: Sitasitikad ongi väikesed…
Albert: On... Ja ma vaatasin seda... Sitasitikat... Ja ma nägin sind…
Silja: Mind?
Albert: Sind... Silja…
Silja: Mida?
Albert: Sa oled sitasitikas... Abiellu minuga...
Silja: Sinuga?
Albert: Jaa... Minuga..
Silja: Ma ei tea… See on nii äkki…
Albert: Sitasitikas...
Silja: Ma eelistan vist Silja...
Albert: Sitasitikas Silja...
Silja: Ei, lihtsalt Silja…
Albert: Tule anna musu…
Silja: Mis nüüd...?
Albert: Nüüd me abiellume...
Silja: Kohe siin...?
Albert: Jaa... Siin... Mina ,Albert, ja Sitasitikas…
Silja: Silja…
Albert: Silja…
Kairi: Silja...
Silja: Mis..?
Kairi: Ma ei saa aru, mis sind tema juures võlus.
Silja: Tal oli hea iseloom... Ja ilusad hambad...
Kairi: Ilusad hambad... Kirge on vaja... Sul on vaja meest, kes saab sinu ja endaga hakkama…
Imbi: Sinul oli siis selline?
Kairi: Minul oli selline... Eelmängu oskas ta igatahes teha... (Joelile.) Jobu.
Joel: Libu.
Kairi: Sitapea.
Joel: Vanamutt.
Kairi: Poisike.
Joel: Käi kukele...
Kairi: Käingi... Vanemale kukele kui sina oled, kukeke...
Joel: Asoo... Võta jah mingi vana kiilakas ja karvane ahv...
Kairi: Võtangi… Tal pole vähemalt enam vinne näos…
Joel: Ainult vanad ahvid tahavadki sinusugust kortsus memme.
Kairi: Käi sitale...
Joel: Seksime...
Kairi: Olgu.
Imbi: Karjusite üksteise peale ja siis hakkasite seksima?
Kairi: Eelmäng.
Silja: Vana ta oli siis sul?
Kairi: 20.
Imbi: 20?
Kairi: 20.
Silja: Miks sa nii noore võtsid?
Kairi: Sest mulle meeldib, kui mees on veel hea kehaga ja jõuab rohkem...
Silja: Minu mees jõudis kõige kauem küla peal... (Kõik vaatavad Siljat.) Viina juua...
Imbi: (Kairile.) Kuidas te kohtusite?
Kairi: See oli umbes neli aastat tagasi... Ühes klubis...
Joel: Kas neiu soovib midagi juua...?
Kairi: Kas poiss ei arva, et ta sihib natukene kõrgele…
Joel: Mis mõttes?
Kairi: Ma võiksin su ema olla.
Joel: Aga te ei ole.
Kairi: Tõsi… (Paus.) Vana Tallinnat.
Joel: Vabandust…?
Kairi: Vana Tallinnat.
Joel: Hmm... Mul on kodus Vana Tallinnat.
Kairi: Küll me oleme otsekohesed…
Joel: Otsekohesus on pool võitu…
Kairi: Vana sa oled?
Joel: On sel tähtsust…
Kairi: Oli meeldiv tutvuda…
Joel: 20! Ma olen 20.
Kairi: Juba parem... Elad üksi..? (Joel vaikib.) Vanematega.
Joel: Minu vanemad ei puutu asjasse…
Kairi: Puutuvad küll. Ma ei viitsi mingite vanainimestega tegeleda.
Joel: Olgu siis... (Hakkab lahkuma.)
Kairi: Vana Tallinnat on minul ka. Kutsu takso.
Joel: Vabandust?
Kairi: Kutsu takso, me läheme minu poole.
Joel: Tore.
Kairi: Ära erutu... Sina maksad...
Silja: Ei tundu väga romantiline..
Kairi: Romantikat jõudsime ka sellel öösel teha... Ma pole vist elus kunagi kedagi armastanud... Aga teda armastasin... Ja ma ei tea, miks. Aga nii see oli...
Imbi: Eks me kõik armastasime…
Kairi: Kurat... Veini oleks vaja... (Läheb teise tuppa.)
Silja: Laupäeva hommikul veini... Kell pole veel kaksteistki...
Imbi: No kuna siis veel, kui mitte laupäeval... Pealegi sebib ta meile internetist kohtingukaaslasi…
Silja: Huvitav, kas ta on vastanud ka...
Imbi: No ma ei tea... Vaatan... Uus teade…
Silja: Mis ta ütleb?
Imbi: Ma ei tea… Kuidas see asjapuu töötab...
Silja: Vajuta kuskile…
Imbi: Kuhu?
Silja: Võta kõige suurem nupp…
Imbi: Arvad?
Silja: Jah… Vajuta...
Imbi: (Vajutab.) Ohoh..
Silja: Mis?
Imbi: Toimis..
Silja: Mis seal ütleb?
Imbi: Kas pinda on?
Silja: Pinda?
Imbi: Niimoodi ta ütleb.
Silja: Palju tal seda pinda vaja on siis?
Imbi: Mille jaoks tal seda pinda vaja on?
Silja: On ta paks...?
Imbi: Eip... Piltide järgi on üsna kleenuke ja paljas...
Silja: Selge..
Imbi: Mis?
Silja: Tahab aeleda...
Imbi: Võib-olla peaks siis laua teise tuppa tõstma?
Silja: Võib-olla ka jah... (Hakkavad tõstma.)
Kairi: Misasja teie teete?
Imbi: Su peigmees tahab aeleda…
Silja: Teeme ruumi…
Kairi: Laud tagasi! (Läheb vaatab arvutiekraani.) Ei, see mees ei sobi…
Silja: Miks?
Kairi: See tahab ainult ühte asja…
Silja: Mida?
Kairi: No mida kõik mehed tahavad?
Silja: Süüa?
Kairi: (Vaatab Siljale otsa.) Jah, Siljakene... Ütle nüüd, kus klaasid on?
Silja: Köögis... Ma toon.
Kairi: Ei... Silja… Sa ei too midagi. Mine istu ja koo oma asja seal.
Silja: Käpikuid.
Kairi: Mida?
Silja: Käpikuid teen.
Kairi: Tee oma käpikuid... Ma toon klaasi endale. (Lahkub.)
Imbi: Ma tahaks ka klaasi... (Jookseb järele.Silja liigub tasahilju läheb arvuti juurde ja vaatab sealt küllaltki meela pilguga.)
Albert: Silja...
Silja: Albikene, mis on?
Albert: Mul on paha olla…
Silja: Aga maga siis veel...
Albert: Ma ei taha magada..
Silja: No... Peavalutablette?
Albert: Anna juua...
Silja: Vett…
Albert: MITTE VETT! Anna viina…
Silja: Meil pole…
Albert: Ära valeta…
Silja: Ei, päriselt pole..,
Albert: ÄRA VALETA MULLE! Mõtetu mutt. (Albert lahkub lavalt. Silja väriseb.Teised tulevad tagasi)
Kairi: Nii... Silja, sa ei taha veini?
Silja: Tahan küll…
Imbi: Mine võta klaas siis…
Kairi: Me veiniklaase ei leidnud... Võtsime morsiklaasid... Käivad ka…
Kairi: Nii, kelle me nüüd valime?
Imbi: Keegi, kes süüa ei taha...
Kairi: Ega jah.. Toit on kallis... Näiteks see…
Imbi: Liiga paks…
Kairi: See?
Imbi: Liiga noor…
Kairi: See?
Imbi: Liiga ülbe näeb välja…
Kairi: See?
Imbi: Mkmm…
Kairi: Mõni mees sulle meeldib ka?
Imbi: Kaarel meeldis…
Kairi: Sa olid temaga abielus onju?
Imbi: Olin…
Kairi: Kui ta sul nii vaikne oli, siis kuidas sul see õnnestus…
Imbi: Vot see oli romantiline... Tagasihoidlik, aga romantiline...
Kaarel: Imbi... Imbi..
Imbi: Mis on, Kaarel…?
Kaarel: Istu...
Imbi: Olgu…
Kaarel: Ma siin mõtlesin...
Imbi: Jah..
Kaarel: Et... eee… Et eee... Rotte on see sügis palju…
Imbi: On küll jah... Ronivad teised tuppagi...
Kaarel: Ronivad jah... Aga...
Imbi: Mis?
Kaarel: Seda mõtlesin, et äkki läheks homme linna…
Imbi: Mis meil sinna asja? Sai ju alles käidud. Külmkapp veel täis.
Kaarel: Jah… Aga ma mõtlesin, et autol oleks seda karburaatori kaant vaja osta…
Imbi: Olgu... Aga mine siis... Mind pole vaja sinna.
Kaarel: No oleks küll…
Imbi: Mille jaoks?
Kaarel: No, et läheks sinna… Noh…
Imbi: Kuhu?
Kaarel: No... Õnnepaleesse.
Imbi: Mida?
Kaarel: Õnnepaleesse... Kui juba karbussi kaane järel oleme...
Imbi: Keegi abiellub või?
Kaarel: Kui hästi läheb jah…
Imbi: Kesse?
Kaarel: ... meie…
Imbi: Meie?
Kaarel: Noh jah… Ma mõtlen, et kui juba linnas oleme.. Ja süüteküünlaid oleks ka vaja…
eks jääb tee peale ka…
Imbi: Abielu…
Kaarel: No jah noh... Aga kui sa ei taha siis..
Imbi: Ei...
Kaarel: Ei tahagi?
Imbi: Ei, tahan küll...
Kairi: Vau.. see oli isegi armas... omamoodi..
Imbi: Ta oligi mul armas...
Silja: Aga kirge polnud...
Kairi: oi kus tuli nüüd kire ekspert välja... ja mida sina üldse kirest tead..
Silja: no natuke tean ikka küll...
Kairi: Kas joodikust vanamees oli siis kirg?
Silja: Tal olid omad vead...aga ta oli ka häid külgi..
Kairi: no mis küljed tal olid siis?
Silja: No...
Kairi: no mis?
Silja: no ta oli... tal oli... mõnikord ta... sisemas oli ta hea..
Imbi: mis sa piinad teda?
Silja: jah... mis sa piinad...
Kairi: ei noh.. alkohoolik oli ju
Silja: No oli jah alkohoolik. mis siis? Vähemalt ta armastas mind.
Kairi: Mida sa öelda tahad?
Imbi: lõpetage..
Silja: Ise sa olid hälliröövel!
Kairi: 20 aastane on mees!
Silja: lasteaia laps!
Kairi: Ta oli rohkem mees kui mõni teine..
Joel: Tead mis..?
Kairi: Mis?
Joel: ma vist armastan sind.
Kairi: Loll..
Joel: no mis?
Kairi: Me leppisime kokku..
Joel: Ma tean aga... ma ei saa.
Kairi: me leppisime kokku, et on piir. Mäletad... sinu sõnad “hoiame piiri peal.. üle ei lähe”
Joel: ma tean.. anna andeks..
Kairi: Mine..
Joel: Mida?
Kairi: kao välja..
Imbi: sa ju ütlesid, et armastad teda..
Kairi: ütlesin...
Silja: aga miks?
Kairi: ma ei tahtnud teda armastada... Ta oli tatikas.. nolk... ja mina olin vana...
Silja: aga sa armastasid teda..
Kairi: jah Silja.. aga vaata... Armastus on tüütu.. Armastus nõuab tähelepanu... Armastus on liiga... siduv.
Silja: aga sa pead kedagi armastama ju...
Joel: Kairi...
Kairi: mida?
Joel: ma läksin tööle...
Kairi: sul on kool ju...
Joel: Ma tulin ära.. mulle ei meeldi, et sa mind üleval pead... või vanemad.. tahan olla iseseisev..
Kairi: mis töö see siis on?
Joel: kohvikus.. seal pargi juures.. olen kelner.
Kairi: idioot..
Joel: Kallis..
Kairi: idioot... jobu.. loll.. Miks?
Joel: sinu jaoks...
Kairi: minu jaoks? Sinust oleks arst saanud..aga ei nüüd oled kelner...
Joel: jah.. ma arvasin, et sa rõõmustad..
Kairi: mida ma rõõmustan.. käi välja..
Joel: kallis?
Kairi: välja...
Imbi: sa tihti viskasid teda siis välja..
Kairi: kuus vähemalt kaks korda..
Silja: Ja siis võtsid tagasi?
Kairi: alati...
Imbi: kuule su kandik vilgub..
Kairi: mis ta ütleb?
Imbi: üks uus sõnum...
Kairi: Ja mis sõnum on..?
Imbi: kus mina tean...
Kairi: No vaata...
Silja: vajuta seda kõige suuremat nuppu..
Kairi: kus sina järsku nii targaks said?
Silja: kõik asjad toimivad läbi suurte nuppude...
Kairi: no sinu nupp on ka päris suur aga sina ise ei paista päris hästi toimivat...
Imbi: ära noki nüüd temaga, vajutan seda suurt nuppu siis või ei?
Silja: ära noki jah..
Kairi: Vajuta (Imbi vajutab) mis ta ütleb?
Imbi: „Musi sulle püksi”
Kairi: ja kõik?
Imbi: rohkem pole jah...
Silja: Miks inimesed ei ütle, enam „Tere”
Kairi: Need pole inimesed...
Silja: mis nad siis on?
Kairi: nad on mehed...
Silja: Albert!
Albert: (lava tagant) ääähh?
Silja: Mis sa teed?
Albert: ammm.... midagi..
Silja: sa oled niikaua ära olnud juba...mis sa teed seal?
Albert: istun..
Silja: tule sööma..
Albert: mul läheb natukene aega veel...
Silja: mis sa teed seal siis?
Albert: no mis sa uurid nüüd... jumal küll.
Silja: no sa oled mu mees... meil ei tohiks saladusi olla..
Albert: Silja... me oleme esimest päeva abielus.. kõike ei saa esimese päevaga..
Silja: mis mõttes... mida sa varjad minu eest?
Albert: midagi ei varja..
Silja: no aga mis sa teed seal siis?
Albert: (vaikus) Situn!
Kairi: Ta oli sul potil?
Silja: ma ei tea siiamaani mis ta seal tegi...
Imbi: no mis ta ikka seal tegi..
Silja: ei no ma tean mis ta tegi... aga mida ta nii kaua tegi..
Imbi: mehed tahavad ka üksi olla ja mõtteid koguda... ka minu Kaarlile meeldis mõelda omaette. Kaarel... Kaarel!
Kaarel: mis on?
Imbi: tule vaata..
Kaarel: mis?
Imbi: Näe tähed...
Kaarel: on jah...
Imbi: kuhu sa lähed?
Kaarel: taburetti parandan..
Imbi: tule istu siia pingile.. mis sa rahmeldad..
Kaarel: nojah... aga... pulmalised on ära lõhkunud..
Imbi: las ta olla.. küll jõuab...
Kaarel: noh.. jah.. olgu.
Imbi: Mis nüüd saab?
Kaarel: mis mõttes?
Imbi: no meist...
Kaarel: no istume siin natukene ja siis parandan selle tabureti ära..
Imbi: ei... meil... eile meil ei õnnestunud omakeskis olla..
Kaarel: no magasime ju...
Imbi: magasime ühes voodis... aga erinevate tekkide all..
Kaarel: kas sa ei saanud magada?
Imbi: sain sain..
Kaarel: ma vähkresin?
Imbi: ei vähernud misket...lihtsalt..
Kaarel: mis?
Imbi: no.. täna võiks..ka pulmaööd pidada...
Kaarel: ahaa..
Imbi: kui sa tahad muidugi..
Kaarel: no ikka tahan... aga kas see on mõistlik... meie vanuses?
Imbi: mis see vanus loeb... atribuutika loeb..
Kaarel: mis?
Imbi: noh.. vajadused...
Kaarel: ahaa... sedamoodi siis..
Imbi: jah...
Kaarel: no jah... aga mine pane ennast valmis siis....
Imbi: ja sina?
Kaarel: ma parandan tabureti ära.... siis tulen...
Silja: väärt mees...
Kairi: kus ta väärt on... parandab mööblit seksi asemel...
Imbi: mulle meeldis...
Silja: mulle ka..
Kairi: sina ole kuss..
Imbi: No minu Kaarlile meeldis olla asjalik... ja ta armastas mind..
Kairi: kas ta kunagi ütles, et ta armastab sind...
Imbi: ..no.... otseselt mitte aga ma teadsin seda...
Kairi: aga kus sa teadsid....
Imbi: no teadsin... tunnetasin... sõnu pole vaja kui kedagi armastad..
Kairi: no seda võiks ikka õelda, et ma armastan sind..
Joel: ma armastan sind..
Kairi: Mine tead... kukele..
Joel: no mis siis on... kas sina ei armasta mind?
Kairi: no armastan...
Joel: aga...
Kairi: aga mis?
Joel: no armastan ... aga?
Kairi: no...
Joel: no mis?
Kairi: Ma ei taha sind armastada...
Joel: mis minu armastamisel viga on siis?
Kairi: midagi ei ole viga... lihtsalt.. sa oled nii noor..
Joel: ja siis..?
Kairi: mina... aga... vana.. ma võiks su ema olla..
Joel: Aga sa ei ole... minu arust sai see selgeks juba siis kui me esimest korda kohtusime... sa ei ole minu ema..
Kairi: no aga..
Joel: no mis?
Kairi: mina ...
Joel: sina..oled naine..ja mina..olen mees..
Kairi: poisike..
Joel: sinu mees...
Kairi: mida?
Joel: sinu mees...
Kairi: mida?
Joel: sinu mees...
Kairi: mida sa teed?
Joel: palun sind endale..
Kairi: ei... ei .. mkm... sa ei tee seda..
Joel: teen küll...
Kairi: kao välja..
Joel: mis on nüüd siis?
Kairi: lihtsalt hakka astuma..
Joel: aga..
Kairi: Ei mingeid agasid... välja.. (teistele) Ma ei abiellunudki temaga...
Imbi: miks..?
Silja: ta armastas sind ju..ja sina teda ka...
Kairi: korra ma isegi mõtlesin selle peale, aga siis sattus ta lollil kombel autoavariisse
Silja: minu oma jäi purjus peaga hange magama...
Kairi: ja Kaarel?
Imbi: mis temaga?
Kairi: kuidas tema suri?
Imbi: ah vaikselt haiglas...
Kairi: oli sul haige?
Imbi: eih.. sapikivid... aga opile ei jõudnudki... voodis une pealt... rahulikult
Silja: nii kahju...
Kairi: no kurat mis me nukrutseme nüüd siin..?
Imbi: mis meil muud teha?
Silja: jah.. me oleme vanad.. vanad inimese istuvad kodus ja koovad..
Kairi: kuule sina vanur .. räägi enda eest.. Meie võime ka elada... nii kaua kuni elu sees..
Imbi: no aga ükski mees pole meile kirjutanud.. ei taha meid..
Kairi: aga läheme välja... kuskile klubisse.. ja ütleme ausalt.. me tahame meest...
Silja: ma ei usu, et nad väga tahavad meid...
Kairi: aga kui mingi mees tuleb klubis sinu juurde Silja..? Kui mees tuleb sinu juurde ja küsib „miks neiu nukrutseb” ja sina pead vastama ausalt, et ...
Silja: et mul on menopaus?
Kairi: loll... sa pead ütlema, et korralikku meest tahaks..
Silja: aga ma ei taha meest...
Kairi: no mida sina siis tahad?
Silja: käpikud valmis saada..
Kairi: anna siia...
Silja: mis sa nüüd siis teed..
Kairi: ma lähen viskan need käpikud aknast alla..
Silja: ära jända nüüd need on Imbile jõuludeks..
Imbi: Silja sa teed mulle igaks tähtpäevaks käpikud...
Silja: sulle ei meeldi?
Imbi: meeldivad küll aga neid on juba 5 paari... neist jätkub elu lõpuni..
Kairi: Silja sa saaksid oma mehel igaks kuradi jõuluks uued sokid teha..
Silja: ma ei tea...
Imbi: Silja otsi omale igaks jõuluks ja jaanipäevaks uus mees... saad end haigeks kududa.
Kairi: no mis sa arvad Silja?
Silja: Ei ..ma ei tea.
Imbi: Silja.. tule lähme lõbutsema.. päriselt..
Silja: arvate?
Kairi: tule Silja... ma annan sulle korraliku kleidi... millega pittu minna..
Silja: mul on juba pidu kleit..
Kairi: sellega kõlbab kloostris peol käia..
Silja: ah mis sa latrad...
Kairi: no mida?
Silja: Kloostris ei peeta pidusid?
Kairi: ei no andke mulle jõudu..
(lahkuvad lavalt. Imbi naerab ja vangutab pead. Koristab natukene)
Kaarel: Imbi... kus mu valged sokid on?
Imbi: no mis sa neist valgeist sokkest kaasa võtad... haiglas ju põrandad mustad...
Kaarel: arvad?
Imbi: ja..
Kaarel: aga mustadel sokkidel on auk..
Imbi: ma parandan ära...
Kaarel: mis sa ikka.. ma pean kohe minema hakkama..
Imbi: valged on voodi kõrval alumises sahtlis...
Kaarel: soki sahtlis?
Imbi: jah..
Kaarel: miks ma neid seal ei näinud..?
Imbi: oled närvis ka?
Kaarel: mille pärast..?
Imbi: operatsiooni pärast..
Kaarel: ei ole.. arst ütles, et tühi asi... väike lõikus... teeb iga päev..
Imbi: olgu..
Kaarel: Imbi...
Imbi: mis on?
Kaarel: seda, et...
Imbi: jah?
Kaarel: seda, et... pane keldri uks ööseks kinni... rotid ronivad sisse muidu...
Imbi: a... ja jaa.. ära muretse..
Kaarel: jah... ei muretsegi... kus mu transistor võib olla?
Imbi: köögis..seal kus ta alati on..
Kaarel: ahjaa... nojah ongi asjad siis koos..
Imbi: on jah... Kaarel...
Kaarel: jah?
Imbi: hoia ennast siis...
Kaarel: eks ikka jah...
Imbi: ja söö korralikult..
Kaarel: ah mis sa nüüd..ma tulen ju hiljemalt neljapäeval tagasi...
Imbi: nojaa aga sinnani on neli päeva aega... tean teid mehi küll..
Kaarel: ahh mis sa ikka tead... ja ma vana juba... kuulan raadiot healjuhul...
Imbi: jah.... kas ma äkki viin su ära...?
Kaarel: ah mis sa ikka viid.. lähen ise... sul kanad vaja sööta ja Vissu vaja lüpsta..
Imbi: Vissu jah juba üürgab laudas..
Kaarel: üürgab.... ma siis lähen..
Imbi: jah...
Kaarel: Imbi...
Imbi: jah?
Kaarel: koer on ka vaja sööta... äkki ma söödan ise ära enne minekut?
Imbi: a ei.. mis sa ikka.. Ma teen ise.. mine! Jääd veel haiglasse hiljaks..
Kaarel: jah... neljapäevani .. Imbi..
Imbi: neljapäevani..
Sa vist ei tea, mida tähendab kevadesse uskumine.
Tead, ma tegelikult ei usu paljusid asju. Ma ei usu jumalat, ega kõmuuudiseid ega vandenõuteooriaid. Vaevalt ma iseennastki usun. Aga ma usun kevadet. Me kõik usume.
Vaata, kevad tuleb igal aastal. Hoolimata sellest, kui kurnatud on maailm jaanuris ja kui lõpmata kahvatu on pilvepiir hilisnovembris. Kevad tuleb tagasi. Ka siis kui sa ei jaksa enam oodata ja tahaksid kogu hingest halli taeva poole kisendada, omaenese nukrusesse uppudes.
Ja siis äkki on kevad siin. Pole midagi paremat, kui kuulda esimese kojujõudnud linnu laulu. Rääkimata siis veel sellest, kui õnnelikuks teeb sind esimese traditsioonilise limonaadipudeli avamine sillal, kui su jalge all jões triivivad viimased jääsaarekesed, ja soe, ent mitte veel palav päike paneb sind silmi kissitama.
Oo, sellistel momentidel tunned sa end NII elusana, et sa tahaksid kogu maailmale hõisata, kui hea see kõik on. Ja kevad toob sinuni kõige imelisemad tunded, lõhnad, maitsed - justkui sa oleksid ärganud väga pikast unenägudeta unest.
Kevad andestab ja kevad armastab. Ja mis peamine-
kevad tuleb alati tagasi.
Mõrvar: Noh?
Mõrvar2: mis noh?
Mõrvar: teed ka seda või?
Mõrvar2: no..jah aga kuidas?
Mõrvar: no äratad ta üles?
Mõrvar2: nii?
Mõrvar: mis nii?
Mõrvar2: äratan ta üles ja kuidas ma pöördun tema poole?
Mõrvar: viisakalt
Mõrvar2: nojaa...aga ta on kuningas ikkagi.
Mõrvar: ärata üles ja ütle tere...
Mõrvar2: nii?
Mõrvar: ja siis teie majesteet?
Mõrvar2: ja edasi?
Mõrvar: siis improviseeri..
Mõrvar2: kindel?
Mõrvar: jah...
Mõrvar2: noo..olgu.. halloo
Mõrvar: kõvemini..
Mõrvar2: tee ise siis...
Mõrvar: sina pidi tegema..
Mõrvar2: idioot.. HALLOOO!
Kuningas: mis ..kus... kes teie olete?
Mõrvar2: Tere teie Majesteet... meie tulime teid tapma!
Peagi hakkab läbi saama aasta 2012 ja selleks puhuks olen mõelnud teha sarja "Õnnelikud inimesed" eri osa. Selles osas on oodata palju üllatusi ning ei puudu ka romantika. Kuid täna jätame halvad asjad seljataha ja keskendume ainult heale ja veelkord heale. Alustame siis sarjaga.
(Nõmmel)
Perekond Heril on kodus ja valmistavad õhtuks head ja paremat. Pereema valmistab köögis salatit ning pereisa kütab ahju. Mida aeg edasi seda kuumemaks läheb kogu toa õhkkond. Ainuke keda pole kohale jõudnud on perepoeg Tarmo. Ilmselt jõuab õigeks ajaks pere keskele.
Signe: Kuidas sul seal kütmine läheb?
Tõnu: Tuli on all ja kestab veel mitu tundi.
Signe(vaatab aknast välja): Tarmot pole ikka veel tulnud, ei tea kui kaua tal läheb?
Tõnu: Ma arvan, et ta ikka tuleb perega kokku. Täna on ju aasta viimane õhtu.
Tõnu( asetab pruuni mantli selga): Ma lähen käin korra ära.
Signe: Ega teda otsima lähe?
Tõnu: Ehk leiab ta ise kodutee ülesse. Ma käin korra poes ära.
(Tõnu lahkub)
Signe jätkab salati tegemist ning jälgib vahel ka ahju.
************************************************************
(Jõgeval)
Piia istub köögis ja ajab vanematega juttu. Teemaks võetakse ka Hendrik, kuigi Piia ei taha sellest mehest midagi teada.
Sirje: Räägi kuidas sul tööl läheb?
Piia: Praegu on üsna rahulik, aga klientide üle kurta ei saa.
Sirje: See on hea uudis kui sul on töö mida sa kõige rohkem armastad.
Piia: Ma armastan loomi ülekõige ja ei tahaks neid loobuda.
Sirje: Kas ma võin sinult midagi küsida?
Piia: Ükskõik mida.
Sirje: Ma väga vabandan kui ma seda teemat puudutan, aga kas sa oled Hendrikust sisse võetud?
Piia(ohates) Ma ei oskagi öelda, aga ma ei saa teda oma südamest välja. Tundub, et ma siiski armastan teda.
Sirje: Ma tõesti tahaks loota, et ükspäev saate taas kokku. Ma ei pressi teile peale ja annan teile aega.
Piia: Mul on sulle üks uudis.
Sirje: Ma tahaks väga loota, et see on see mida ma arvan.
Piia: Mul on keegi teine.
Sirje( suuri silmi tehes): Kes siis?
Piia: Minu endine abikaasa- Ants Vekser.
Sirje: Kuidas see võimalik on?
Piia: Lihsalt on. Me leppisime ära ja lubasime uuelt lehelt alustada.
Sirje: See on mul kül suur üllatus. Soovin teile südamest õnne ning loodan, et teie abielu kestab igavesti.
Piia: Ma tahaks ise ka loota.
(heliseb telefon)
Piia: tundmatu number.
Sirje: Ära võta vastu!
Piia vajutab siiski vastamise nupule.
Piia: Hallo, kellega ma räägin.
Hendrik: Siin olen mina. Kas me saaksime rääkida?
Piia: Mida sa tahad?
Hendrik: Sinuga rääkida.
Piia: Mul ei ole sinuga midagi arutada.
Hendrik: Ma tõesti soovin sinuga rääkida. Kas me saaksime kokku?
Piia: Ma ei usu sind enam ja ära helista siia!
(Piia katkestab kõne)
Sirje: Kes see oli?
Piia: Sa ei tahaks seda teada.
Sirje: Muidugi tahan teada, kes minu tütrele varjatud numbril helistab.
Piia: See oli Hendrik.
Sirje: Mida tema tahtis?
Piia: Minuga kokku saada.
Sirje: Kas saad siis?
Piia: Muidugi mitte. Ma ei taha temast midagi kuulda. Ma ju ütlesin, et mul on uus elu Antsuga.
Sirje: Ma saan sinust väga aru ja mõistan sinu viha Hendriku vastu.
Piia: Ma ei vihka teda vaid ei soovi temaga enam suhelda.
Sirje: Aga hakkame nüüd toimetama, sest varsti tulevad külalised.
Piia ja Sirje hakkavad köögis askeldama. Ainult pisike raadio mängib nende jutusaatel.
*********************************************************************************************************
(Nõmmel- Andrese majas)
Juulia ehib elutoas tuba. Valgel kohvilaual lebab kaks jõulukaarti ning taldrikutäis mandariine. Aknad on kaunilt ehitud värvikirevate lumehelvestega ning kamiasimsil asetseb kolm valget küünalt, mille leek aeg- ajalt pöörleb. Samal ajal kui Juulia asetab aknalauale mõned kristallist kujud kostub uksele õrn koputus.
Juulia: Huvitav, kes see on?
Juulia avab ukse ja avastab sealt ühe kena figuuriga naiseterahva, kelle pea katab hallikas karvamüts. Seljas kannab punast talvemantlit. Tema silmad on kui must öö ja huuled tulipunased.
Juulia: Kas ma saan teid aidata?
Mari- Liis: Kas siin peatub Andres Monako?
Juulia: Kes te talle olete?
Mari- Liis: Mina olen Mari- Liis Eksam.
Juulia: Kes te Andresele olete?
Mari- Liis: Ma olen talle vanem õde.
Juulia (Imestunult): Ma ei teadnudki, et Andresel õdesi on.
Mari Liis: Vaadake, elus on palju saladusi millest meil ei ole õrna aimugi.
Juulia: Ma pean teid kahjuks kurvastama. Andrest ei ela enam siin.
Mari- Liis: Kas ta kolis ära?
Juulia: Minu andmetel on veel Kreetal.
Mari- Liis: Kreetal?
Juulia: Just nimelt. Kas ma võin teile midagi pakkuda?
Mari- Liis: Kui teil selle vastu midagi pole siis ma jään siia, siis saame tuttavaks.
Juulia: Me juba saime, aga mul pole selle vastu midagi. Tulge istuge elutuppa
(Mari- Liis astub esikust elutuppa).
*************************************************************************************************************
Kell 6 õhtul Mustamäe korteris)
Deily seisab peegli ees ja värvib huuli. Tüdrukul on seljas helekollane õhtukleit. Kaelas ripub briljantne kaelakee. Seong on kohev ja silmalaud värvitud heleroosaks. Samal hetkel kui Deily laseb kammi läbi juuste heliseb uksekell. Ema jõuab esimesena esikusse ja avab ukse. Uksetaga seisab pruunikas ülikonnas noormees.
Veeliks: Tere õhtus proua...
Piret: Minu olen Deily ema Piret Jalk.
Veeliks: Mina olen Veeliks. Lihsalt Veeliks.
Piret: Deily on veel oma toas ja tal läheb veel aega.
Veeliks: Ma siis ootan.
Piret: Sa võid sisse astuda.
Veeliks(astub tuppa): Ma tänan teid.
Piret: Sa ei pea mind teietama.
Veeliks: Ma täna sind.
********************************************
(Elutuba)
Veeliks istub elutoas oleval diivanil ja vaatab korteri sisustust. Samal ajal ilmub Deily.
Veeliks(teeb suured silmad): Mul ei ole lihsalt sõnu.
Deily: Sõnu polegi vaja.
Veeliks: Kas me hakkame minema?
Deily: Mul on hoopis teine plaan.
Veeliks: Milline?
Deily: Me peame oma vana- aasta meie juures.
Piret: See oleks väga hea plaan.
Veeliks: Ma ei osanud seda oodata, kuid perekeskel on siiski hea olla.
Deily: Tunne end kui omas kodus.
Piret: Vabandage mind, ma pean kööki minema.
Deily: Meid oodab suurejooneline öö.
(Piret lahkub köögi suunas)
*********************************************
(Nõmmel. Andrese juures)
Juulia: Kuidas siis Andrese lapsepõlv oli?
Mari- Liis: Meie lapsepõlv ei olnud suht roosiline. Meie ema käis tööl triikijana ning isast ma ei sooviks rääkida.
Juulia: Aga kuidas Andres kirjanikuks sai?
Mari- Liis: Vot see on juba teie lugu. Ema tahtis, et Andresest saaks hea ehitaja kuid Andrest huvitas kirjandus ja siis ta otsustaski ta ülikooli minna.
Juulia: Kas te teadsite suhtest Maryliniga?
Mari- Liis: Eks õed teavad vennast kõike, aga ma ei toppinud oma nina eriti nende ellu.
Juulia: Aga, kas sa tead kus see ohtlik naine end peita võiks?
Mari- Liis: Kas see naine tegi minu vennale midagi?
Juulia: Kas te tahate öelda, et pole uudistega kursis.
Mari- Liis: Nagu ma ütlesin, pole ma eriti oma nina venna asjaesse toppinud.
Juulia: See Marylin on üleriigiliselt tagaotsitav.
Mari- Liis: Millega ta siis hakkama sai?
Juulia: Marylin ründas teie venda ja põgenes. Arvatakse, et ta on süüdi suure summa varguses.
Mari- Liis: Kui suure?
Juulia: 4 miljonit Eesti krooni
Mari- Liis: Nii palju?
Juulia: Aga ärme räägime enam halvast. Keskendume heale, sest mõningate tundide pärast on käes uus aasta.
Mari- Liis: võtame vana- aasta terviseks.
Juulia( löövad veiniklaase kokku):Terviseks!
****************************************************
(Jõgeval)
Kell on saanud üheksa õhtul ning külalised on jõudnud Piia Vekseri vanemate koju. Elutoas istuvad Sirje õed Jaana ja Jaanika. Nende kõrval istuvad Piia vend Oskar. Laua otsas istub Sirje ja tema vastas Sirje abikaasa.
Jaana: Meil on tore siin seltskonnas viibida ja eriti hea meel on näha Piiat.
Piia: (valab lastele mahla): Nii hea, et pere on koos.
Jaanika: Kas sinu mees ühineb meiega?
Piia: Sa pead silmas Antsu.
Jaanika: Me oleme teadlikud, et sinu elus on keegi teine.
Piia: Hendrik on minu elust läinud ja ei soovi teda kohata.
Oskar: Ma olen õe poolt ja soovitan Antsuga uut elu alustada.
Piia: Ma tänan sind kulla venna. Räägi kuidas sinul elu läheb?
Oskar: Elul pole viga ja raha tuleb igast nurgast sisse.
Jaanika: Kas sa oled ärimees?
Oskar: Minule kuulub üks tutnumaid restorane.
Jaanika: Ega see Kuldse Lõvi nime ei kanna?
Oskar: Sellest kohast olen ma kuulnud, aga minu restoran kannab nime "Bordoo"
Jaanika: Ma olen seal käinud ja pean mainima, et see külaskäik ei lähe kunagi meelest.
Oskar: Seda on tore kuulda. Võtame Bordoo terviseks.
Piia(löövad klaase kokku): Terviseks!
*****************************************************************************************************
Kell 10 Nõmmel
Mõned tunnid veel siis hakkab saabuma aasta 2013. Neid tunde ootavad ka perekond Heril. Perelauas istuvad pereisa Tõnu. Pereema Signe. Laua ääres istuvad Tarmo koos pruudiga.
Signe: Mõned tunnid veel siis saame minna uude aastasse.
Tõnu: Mul on teiel üks uudis.
Signe: Ma märkasin perekond Rukki majaakendes tuld.
Tarmo:Ehk tulid nad tagasi.
Signe: Kas me lähme neid tervitama?
Tõnu: Ma ei tahaks neid segada.
Signe: Kas keegi soovib veel mahla.
Tarmo: Mina soovin.
Signe: Ma lähen siis kööki.
(Signe lahkub)
Eliza( heliseb telefon): Hallo!
Ema: Kuidas teil seal läheb?
Eliza: Meil läheb kenasti, kuidas sul seal Saksamaal on?
Ema: Meil siin Anrnega läheb lõbusalt.
Eliza: Varsti me saame minna aastasse 2013.
Ema: Me isaga soovime teile head uut ja saatke vana ilusti ära.
Eliza: Meie siit soovime ka head uut ja ärge üle pingutage.
Ema: Meil tuleb jahil suurepärane õhtu.
Eliza: Ma lausa kadestan teid. Kujutan ette seda taevast.
Ema: Ma pean nüüd kahjuks lõpetama. Olge tublid.
Eliza: Head uut vana aastat.
(kõne katkeb)
Perekond Heril jätkab laua ääres einestamist. taustaks mängib klassikaline muusika.
*****************************************************************************************************'
Haapsalus
Kell on saanud üksteist õhtul vaid üks tund lahutab uuest aastast. Rita istub koos vanematega söögilauas ja arutavad mineviku üle.
Rita: Ma olen nii õnnelik, et me saame taas koos olla.
Helgi: Ka minul on hea meel, et said meie keskele tulla.
Jaan: Räägi, kas sul on kedagi silmapiiril?
Rita: Mul on üks inimene, kellesse ma olen siiralt armunud.
Helgi: Kui see saladus ei ole, siis kes ta on.
Rita: Hetkel ei saa ma rääkida, aga tegemist on väga sümpaatse härrasmehega.
Jaan: Kas sa võid tema nime öelda?
Rita: Tema nimeks on Raido Sinimaks
Helgi: Väga ilus nimi.
Rita: Ma luban, et ükspäev ma toon ta siia.
Helgi: See oleks väga kena, kui sa meile oma kaaslast tutvustaksid.
(Rital heliseb telefon)
Rita: Hallo!
Renee: Kas ma räägin Ritaga?
Rita: Sina Renee. Miks sa mulle helistad?
Renee: Ma tahtsin sulle head uut aastat soovida.
Rita: Mis ma ikka oskan soovida, kui sedasama sulle.
Renee: Ma tänan sind.
Rita: Kust sa mu numbri said?
Renee: See pole siin ilmas üldse raske.
Rita: Kui sa ausat vastust tahad saada, siis mul on sinu kõne üle hea meel.
Renee: Ka mina olen sinule väga palju mõelnud. Ma tahaks sind näha.
Rita: Ma arvan, et selle jätame järgmisesse aastasse.
Renee: Ma saan sinust aru ja arvestan sinu soovidega.
Rita: Ma pean nüüd lõpetama.
Renee: Ma soovin sulle ainult head.
Rita: Mina soovin sulle sama ja head uut aastat.
(kõned katkevad)
(Vabadussamba juures)
Suur hulk rahvast on kogunenud, et võtta vastu uus aasta. Rahva hulgas seisab ka punases ülikonnas Hendrik, kelle paremas käes punased nelgid. Mees pöörad end ümber ja silmitseb äreval olevaid inimesi. Hendrik vaatab käekella, mis lööb mõne minuti pärast 00:00. Samal ajal ilmub mehe juurde valges talvemantlis naine.
Karin: Keda ma näen. Vana Hendrik ise.
Hendrik: Tere Karin.
Hendrik: Kuidas sa siia said?
Karin: Kuidas siia ikka saadakse, kui jalgsi.
Hendrik: Tegelikult ma ootasin kedagi teist.
Karin: Keda siis?
Hendrik: Üks kena naisterahvas.
Karin: Kas mina siis ei kõlba?
Hendrik: Mul ei ole sinu vastu midagi, aga mul on keegi teine.
Karin: Kas me saaksime kusagil mujal jutustada?
Hendrik: Kohe- kohe tuleb uus aasta ja ma tahan selle keskel olla.
Karin: Siis võtame meie terviseks.
Hendrik: Võtame uue ja parema aasta terviseks.
Kell hakkab lööb kaksteist südaööl. Vabadussamaba juures oleval suurel ekraanil numbrid.
Rahvas: 9, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, 0
Hendrik: Head uut aastat!
Karin: Head uut aastat!
Isa, 70-aastane mees.
Anne, 40-aastane naine, tema tütar
Mari, 16-aastane neiu, Anne tütar.
Noormees, 25-aastane noor mees.
Sügis. November. Lumi on maas. Inimesed ootavad elektrirongi.
Isa istub pikal pingil. Anne vaatab kella.
Anne: „Miks me nii vara tulime. Rong jõuab alles poole tunni pärast.“
Isa: „Sa tead ju küll, et minusugusel vanainimesel on aega vaja. Ja ilus õhtu on ju ka.“
Anne: „No mis vanainimene sa ka nüüd oled? Ma saan aru, et mina olen juba vanaks jäänud, aga sina…“
Isa: „Mina olen sinust vanem ja targem ka kusjuures. Ja mis vanamutti sina nüüd siin märgid. Hing peab noor olema, see on kõige tähtsam.“
Anne: „Oh sind küll. Tead, isake, sinul on seda noorust hinges vist meie mõlema jagu antud, ausõna.“
Isa: „Ära aja lora.“
Anne: „ Ei lora ma midagi, puhast tõtt räägin sulle. (suudeldes isa pealage) Sa oled kõige nooruslikum 70-aastane isa üldse. Ja vanaisa ka kusjuures.“
Isa lööb käega justkui üritades öelda: „Ah, mis sa nüüd sellest…“
Naine istub mehe kõrvale.
Isa: „Mis see kell nüüd siis näitab?“
Anne (vaadates kella): „16.15 ― aega on veel. Ma loodan, et see rong nüüd hiljaks ei jää. Hommikul olid küll teed nii umbes.“
Isa: „Eks rongid on keerukad masinad. Väike lumi tuleb maha ja võivad täiesti ootamatusi teha. Just nagu see auto sul nüüd jukerdas jälle. See …“
Anne: „Palun, isa, ärme nüüd hakka jälle autodest rääkima. Päriselt ka.“
Isa: „Jajaah, kes see ikka mind nüüd kuulab.“
Anne: „Isa, palun. (järsku hüpatades) Issand, kas me rongipiletid ostsime ära juba?“
Isa: „Ei, minul ei ole küll mingisuguseid pileteid.“
Anne: „Ma lähen ostan kähku ära siis. (vaatab kella) 15 minutit on aega, jõuan. Hea, et nüüd meelde tuli.“
Naine lahkub. Ilmub 25-aastane noor mees. Mees võtab taskust suitsupaki, seab ühe ette ja süütab lõpuks. Vanem mees jälgib tema tegevust huviga.
Noormees: „Vabandust, kas teid segab, kui ma suitsetan?“
Isa: „Ei, mis ta ikka segab, pigem vastupidi.“
Noormees: „Olete ise ka suitsumees?“
Isa: “Kunagi sai ikka oldud neh, aga kus siis enam, vanaks olen jäänud.“
Noormees: „Mis vana te nüüd nii väga…“
Isa: „Püüate viisakas olla, ei ole põhust. Ega mis see number siis nii väga ikka on, aga kaua sa ikka jaksad ainult iseendaga olla.“
Noormees: „Ega see vist kõige huvitavam ei ole jah.“
Isa: „Kuidas noormehel endal selle ise olemisega on? On üksi või juba kaksi?“
Noormees: „Hetkel ikka üksi. Aega nagu pole selleks.“
Isa: „Aega ei olegi kunagi, seda tuleb ise leida. Alati jääb midagi puudu, aga kui üksi jääda, see on kõige suurem puudus.“
Noormees: „Kas teie olete siis ka üksi?“
Isa: „Jah, aga mitte enam omal valikul. Vanaduse paratamatus viis mind teisest poolest lahku.“
Noormees: „Vabandust…“
Isa: „Miks küll. mina olen elanud nii nagu on mulle antud, see, mis on ees, see pole ju lõpp, vaid hoopis algus. Seda on võib-olla nooremana raskem mõista. Eks ma ise ka veel aasta või kaks tagasi nii ei mõelnud. Aga eks aastad õpetavadki. Nüüd ma elan ja elan kuni antud, ilma üle mõtlemata. Üksi ei ole hea, aga küll kunagi saab jälle siis kaksi aega tasa teha. Teie olete ju noor, ärge olge omaette. Olge kahekesi, olge siis või mitu korda. Küll lõpuks jääte ka koos üksi. Leidke seda aega, enne kui aega enam pole.“
Noormees: „Pean mõtlema …“
Isa: „Mitte mõtlema, vaid tegutsema peate ja kohe täna. Uskuge mind.“
(ilmub naine)
Anne: „Vabandust, kas te peate siin suitsetama.“
Isa: „Ära hakka nüüd noore mehe kallal…“
Noormees: „Ei ole midagi, ma olen niikuinii lõpetanud (kustutab suitsu).“
Anne (mehele): „Näe, ma sain piletid ka kätte. Ma loodan, et see rong ikka tuleb ka nüüd. Me ei tohi hiljaks jääda.“
Noormees: „Kuhu siis minek, kui küsida tohib?“
Anne: „Teatrisse. (õhinaga) Viin isa ooperisse.“
Isa: „Mina ütlesin talle küll, et mis mina nüüd seal ooperis siis pean käima. Käidud ka juba noorena, mis nüüd minust enam.“
Anne (etteheitva tooniga): „Isa! Ära hakka jälle peale. Ooperis on ju nii tore, ikkagi kultuur. Mis sinul siis nii väga viga peab olema, et ei saa ooperis käidud. (norivalt) Vanainimene võid sa ju olla, aga kultuurne peab ikka vanas eas ka olema.“
Isa (pomisedes): „Kultuurne―shultuurnen… (valjemalt) Mis kell siis see ooper nüüd meil oli?“
Anne: „Oota, ma vaatan kohe. (hakkab kotis sobrama, siis näeb aga kauguses rongi tulemas) a pärast otsin, näed, rong tuleb.“
Noormees: „See rong teile vist ei sobi. Kas te sõidate Tallinnasse?“
Anne: „Tallinna, ikka jah.“
Noormees: „Siis tuleb teie rong alles hiljem. Enne jaamas teavitati, et rong jääb kümme minutit hiljaks.“
Anne: „No seda ka nüüd oli vaja jah. Olete te kindel?“
Noormees: „Täiesti kindel. (lähenenud rong on jõudnud peatusesse) Aga see on nüüd minu peatus. (viipab kiirelt ning hüppab rongile)“
Vaikus.
Isa: „Mis kell see ooper siis hakkas nüüd?“
Anne: „Oota nüüd siis, las ma vaatan. (hakkab taas koti kallal sobrama) Kus need piletid nüüd on siis? Ega sina, isa, pileteid ei võtnud?“
Isa: „Kus mina nüüd neid siis võtnud oleksin? Kas sul siis ei ole?“
Anne (otsib paaniliselt kotist pileteid) „Ei ole jah. Kas see peab nüüd mingi nali olema või? (lõpetab otsimise) Need on ju köögi laua peal. Ma pani spetsiaalselt sinna, et ma ei unustaks.“
Isa: „Kindlasse kohta panid.“
Anne: „Isa! See ei ole naljaks. Mis me nüüd teeme? (hakkab jälle kotis sobrama) Helistan Marile. Ta on ju kodus veel. (on leidnud telefoni, valib numbri). Mari, mine nüüd palun kohe kööki ja vaata, kas ma jätsin teatripiletid sinna. Jätsingi? Kas sa palun tooksid meile kohe ära. Ei, rongijaama. See ei ole ju nii kaugel, ära hakka vaidlema. Ei, ma ei karju su peale. (valjemalt) Ei karju ju. Oota korra… (isale), isa, kas sa prillid võtsid kaasa?“
Isa (kobab taskutes): „Ai kurask, ei võtnudki.“
Anne (telefoni): „Võta need kaasa, need on vanaisa omad. Ja hakka kohe tulema, rong läheb kohe-kohe välja. (kõne lõpetades) No on plika ikka.“
Isa: „Täitsa emasse kohe.“
Anne: „No sina ka veel. Isa, see ei ole naljakas. (vaatab kella) Ma eitea, kas ta jõuab õigel ajal, kümne minuti pärast tuleb rong.“
Isa: „Küll ta jõuab, kus ta ikka pääseb. Tubli tirts on sul.“
Anne: „Oh, oleks see vaid kogu aeg nii.“
(Isa ja Anne istuvad koos pingil. Vaikus. Anne vaatab aeg-ajalt närviliselt kella ja siis jälle rööbaste poole. Lõpuks on näha lähenemas Mari)
Anne: „Mari, lõpuks ometi.“
Mari: „Mis lõpuks, ma tulin jummala kiiresti ju. Jätsin kõik oma asjad pooleli, et siia tulla, sa ikka pead norima.“
Anne: „Mari, ärme hakka praegu. Mul on tõesti hea meel, et sa nii tubli olid ja nii kiiresti jõudsid. Me oleksime ehk rongist juba maha jäänud, kui sa nii kiiresti ei oleks tulnud.“
Isa: „Ma ju räägin, ta on sul tubli tüdruk. Ainult laisk oled sa vahel ikka ka.“
Mari: „Ja sina, vanaisa, oled meil hajameelne (võtab kotist prillid ja ulatab vanaisale). Näed, ma tõin sulle prillid ka. (emale) Seda et, millal teil see ooper siis peaks olema nüüd?“
Anne: „Mis mõttes millal? Kas sa siis ei näinud, kui piletid kaasa võtsid, et mis kell see hakkab? Palun ära ütle nüüd, et sa nüüd piletid koju jätsid.“
Mari: „Ei jätnud, aga vaatasin küll. Kas te, totud, ise ka teate, et te peate alles homme ooperisse minema?“
Vaikus. Mari võtab kotist piletid ja ulatab need emale. Ema vaatab neid pikalt tuima pilguga ja istub siis isa kõrvale.
Anne: „On jah homme.“
Isa: „Kas see tähendab, et ma ei peagi ooperisse minema.“
(naine ohkab)
Mari: „Ei, vanaisa, täna sa ei pea tõesti teatrisse minema.“
