.
Olin kikivarvastel liivas, kui esimene piisk mind tabas.
Niiske ja soe, kuni taevas pudenes süteks
ja järgnesid mustasilmsed vihmad.
Ainus kord, mil olen vihma ees hirmu tundnud.
Seisin liikumatult, keerukujuna peatudes
särisemas piltidest, mis mu nahka tungisid
kumisemas viisidest, mis sõrmesse vibreerisid.
sosistan end su meeltesse
limpsan ennast su närvesse
tulen vihmast su südamesse
sukeldun varjest su tunnetesse
tantsin su veenides pulbitsen veres
kõrvetan jäljed su higi sisse
leegitsen kire su silmadesse
lämmatan painaja kopsudesse
hingad vaid mind
Ahmisin õhku ja vihma ja vihma ja ainult vihma,
mustad piisad ei lasknud must lahti,
märatsesid.
Andsin tormile alla.
Andsin end vihmale, muutusin pigiks
ja suutsin näha taas vett.
Vihmad taandusid ning trummeldasid rinnus,
köitsid mu kividest ja heitsid
märjale liivale.
Kõlksusin varvastel, kõlisesin tuules
vihmad alati mu sees.
sosistan end su meeltesse
limpsan ennast su närvesse
tulen vihmast su südamesse
sukeldun varjest su tunnetesse
tantsin su veenides pulbitsen veres
kõrvetan jäljed su higi sisse
leegitsen kire su silmadesse
lämmatan painaja kopsudesse
hingad vaid mind
nutad mu naeratusi
.
Laressa 22.05.2013
